Kajar Pruul "Eesti kirjarahva leksikonis"määratleb:
obstsöönne leksikoniparoodia.
Ene Mihkelson Kirjanike Liidu aastakoosolekul 26.4.96: ilukirjandus.
Mina pean väga lugu neist mõlemast, ometi üritan järelkontrolli, sest kahtlustan, et 1) fantaasiat, loovust ja primaarallikaid on sellel tööl rohkem kui paroodial, 2) elulised impulsid ja ained on enam päevakajalised kui igavesed, mis teeb Kivisildniku tööd enam kirjanduslikuks följetoniks kui ilukirjanduseks. Obstsöönne -"Võõrsõnade leksikoni" järgi `ropp, rõve, nilbe'? Minu meelest rohkem meheliku sõimu moodi.
Kaks objektteost:
1) Eesti NSV Kirjanike Liidu aadressraamat aastast 1986, kust ta on saanud oma 167-lise "tegelaskonna" ja 4 (õiget) telefoninumbrit, millele ise lisanud Tallinna kaugvalimisindeksi, s.t fikseerinud nad Tartu vaatepunktilt. Niisiis luiskab (mis ju kirjanikule lubatud), teatades pealkirjas, et Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981 aasta seisuga, olulist. Võrdlesin ära, puuduvad vahemikus 1986-1990 lahkunud kirjanikud ja 6 elusolevat: Mart Kalda (=Heino Puhvel), Teet Kallas, Jaan Kruusvall, Oskar Kuningas, Hans Luik, Rein Sander.
2) N. Basseli "Pisateli Sovetskoi Estonii. Biobibliografitsheski slovar", Tallin 1984 (Märt Väljataga teade 31.5.96 seminari ajal), aga selle selja taha mahuvad ka EKBL (1975) või mõni teine kultuuriteatmeteos või ENE-gi.
Parodeeritavad abinäitajad:
- (Muud) professioonid: rätsep, kauboi, pordumees, nuhk, reporter, ratsakorpuse komandör, hoor, timukas, lillemüüja.
- Poliitilised sildid parodeerivad nii 70.-80-ndate marksistlikku kui 80.-90-ndate vahetuse plats puhtaks-meetodit ja stiili. Toometit defineeritakse võitleva feminismi registris.
- Teiste isikute (loomingu mõjutajad, eluloolised kontaktid) süsteemitu mainimine: V. Ozerov, U. M. Üksti (senior) (kas reaalne isik?) ja P. Grünfelt (-ldt?), Gorki, Ird, Tshernenko, Anne Frank, Kautsky, "Feliks" (rehkendusmasin? Dzerzhinski? Ormussoni eesnimi ning Tuglase hüüdnimi oli x-ga), J. Vares, P. Mudist, P. Beier, Che Quevara (Gue-?/, Novod, Engelsi "Kapital", A. Hitler, Raimond Kaugver, Vetemaa, Kiik, keegi Nikifor, Runnel, Särgava, Kingissepp, Kupala, Kolas.
- Leksikonistiili imiteerimine on selgesti äratuntav 20 määratluses: Aimla, Alas, Eelmäe, Haug, Hellat, Ilus, Kaalep,Kareva, Kross, Lias, Lotman, Lülle, Maasik, Metsar, Mihkelson, Niit, Peep, Ravel, V. Saar, Tonts . Siin on mõni "sürrealistlik" (Eelmäe),"täppisteaduslik" (Lias), mõni üllatab soliidse lapidaarse terminikasutusega ( Alas, Ilus, ). Osas aga konstruimise jäljed koristamata ja vaimukuse koefitsient on selles mudelis keskmisest madalam. Teatrikriitik, kelle palusin endale "roppuste" klassifitseerimise ja taju alal kontrollisikuks, ütles, et kriitikute ja kirjandusteadlaste määratlused on kirjutatud vähema inspiratsiooniga kui kirjanike omad. Nagu loetelust näha, on stiiliparoodilisi määratlusi tähestiku esimeses pooles 15, sh lühikesi 2, ja teises pooles 5, sh lühikesi 3. Siit mulje, et töö edenedes taandus ka autori enese huvi imiteerida stiili. Kivisildniku parimad naljad näikse asuvat parodeerimise kohustusest kammitsemata följetonistliku liialduse vööndis.
- Ühel juhul ( Tungal ) on parodeeritud Tuglase kriitikastiili (milline kuiv, iseloomutu magedate sõnade rida; vähimagi omapärasuse jumeta).
Mainekaid kaasaegseid kunstiloojaid on oma teoste tegelasteks koopteerinud Vahing, Unt, massilisemalt Kiik ("Mind armastab jaapanlanna", "Arve Jommi" uuemad järjed). Kivisildnikule lähemad on aga Alle ja Gailiti kirjanduslikud följetonid 1910.-20-ndate vahetusest.Tema isiklik panus või novaatorlus seisneb reaalsete isikute pärisnimede suure kogumi (167) ~ kavalkaadi ~ kollektiivi kaasamises ja tavatu kõrges sõimu- ning tabusõnade kontsentratsioonis.
Määratlused paistavad olevat üldjuhul kirja pandud mõtte vabajooksu printsiibil ja nimede külge haagitud juhuslikkuse printsiibil. Seega puudub valdaval enamikul definitsioonidel defineeritava (reaalse) isikuga igasugune muu seos peale absurdse. Siiski ca 25-l oleks nagu ka mingit tõepõhja, see teeb 15% - följetoni tõesuskoefitsiendiks kahtlemata piisav. Aga paistab ka, et just see definitsioonide grupp on mõnda literaati paksult pahandanud ja põhjustanud ebaprofessionaalset retseptsiooni, millest saime märku ka mainitud 26. aprilli KL üldkogul.
On muidki otseseoseid elutegelikkusega. Kindlasti ollakse tähele pannud, et kirjanikud võivad pruukida oma kolleegide kohta nii seljataga kui näkku, nii nelja silma all kui avalikkuse ees üsna ränki väljendeid. Ses mõttes üsna elust maha kirjutatult mõjuvad näiteks palgaline tembutaja; administraator, kellelgi pole tast kahju; ainult üks puudub temal, terve mõistus; ühe munaga. Ilma et nad sellepärast teab kui halvad inimesed oleksid - asi on n.ö ametieelduses: "Kirjanikud elavad kõike läbi keele vahendusel, neil pole elamust ilma formuleeringuta." (Joseph Roth, Lõputu põgenemine. LR 1990, nr 31-32, lk 18.) Kirjanduselus algaja osaleja võib seesugust "kollegiaalset suhtlemist" pealt kuulates saada siiski niivõrd rusuva elamuse, et p e a b selle formuleerima. Kivisildnik teatabki ju oma töö järelmärkuses, et see on kirjutatud Tartu kirjanike majas kellegi väliseestlase loengut kuulates. Ta poliitilised "paikapanekud" on, nagu mainitud, siiski enam 1990-nda kodueesti stiilis.
Tegelikult, mis me räägime ükspäinis kirjanike vastastikusest sõimust, kui nähtusel on taassündinud Eesti Vabariigis palju laiem kandepind. Mida teevad meie ajakirjanikud, poliitikud?!
Eespool arvutatud 15% tõepõhjalisust aluseks võttes oleks Kivisildniku leksikon 85% ulatuses ebaisiklik, erapooletu mänguline bluff. Ja ei olegi tendentslikkust vanade ja noorte, prosaistide ja luuletajate, paremate ja kehvemate, traditsionalistide ja modernsete, eestlaste ja venelaste, kirjanike, teadlaste, kriitikute ja tõlkijate defineerimisel. Ka mitte meeste ja naiste vahel, nõnda et kaks nime poolest meeskirjanikku on määratletud naissooliste terminitega (lehmik tütar, emis) ja üks transvestiidiks.
Ülekaalus on vänged ja väga vänged määratlused, aga ka nende 26 puhul, mis on neutraalsemad, "säästvamad" ( Alas, Haug, Ilmet, Ilus, Issakov, Kaalep, Kalda, Kask, Kross, Loodus, Lotman, Lülle, Metsar, O. Ojamaa, Peep, A. Rammo, Ravel, Rähesoo, V. Saar, Sokolov, Soosaar, Shirakov, Shtein, Ü. Tuulik, Unt, Vahing), pole täheldatav muu seaduspära, kui et nimekirja esimeses pooles on neid rohkem kui teises. Või mida saaks järeldada Kivisildniku eelistuste kohta nende nimede põhjal, kellele on omistatud midagi tunnustusväärset: Baturin, Lias, Sõelsepp, Titov, Truu ?!
Stiili toorme põhimassi on autor saanud elust enesest. Äsjane tabuleksika - eufemism Wiedemanni sõnad ei ulatu enam seda katma - paistab olevat tüüpiline praeguste adolestsentsiealiste suhtlemiskeelele. Igatahes seda tarvitatakse palju ning sundimatult avalikes kohtades ja pealtkuulajaks sattuda pole meeldiv. Meil on ju keeleteadlastegi poolel kõneks olnud tabusõnade institutsiooni nullimine. N.ö mitteametlikult on seda juba paar-kolmkümmend aastat teinud meie ausameelsed soome ja ameerika kirjanduse tõlkijad. Kui kirjaniku (Kivisildniku) kanonaad kaasa aitaks, et teismelised neljatähelisi jms üksi oma privileegiks ei peaks ja tüdineksid, oleks ju midagi saavutatud.
Vägisõnalise toorme on Kivisildnik 73% määratlustes formuleerinud ja tihendanud kirjakeele päraselt. Klassikalise koomiliseteooria järgi peaks siit tulenema ja osalt tulenebki vastuolul põhinev efekt: algmaterjal on lopsakalt kõnekeelne, teatmeteose stiil kirjakeele puisemaid registreid - nudi ja vaene, aga tähtsust täis. Kõnekeelsetena tajun ainult 38 lühikest ja 1 pikka ( Runnel ) määratlust. (Lühikestest 30 on 1-4-sõnalised: 1-lisi 6, 2-lisi 7, 3-lisi 11, 4-lisi 6. Pikki, s.o 2-realisi on nimekirjas kokku 47.)
Kirjakeelsuse määra on omalt poolt paisutanud (ja rahvalikkuse määra kahandanud) asjaolu, et üsna palju on laenatud säärast rahvusvahelist terminoloogiat, mille meie press on juba ilmetuks kulutanud, samas kui meil endil olid juba ammu enne olemas asjalikud vulgarismid, nagu meestehull, lilla, nuusutaja, näitaja jts.
Alljärgnev isiklikul sõnatajul või keelekõrval tuginev liigitamine ei ole mõistagi olla lõplik ega eksimatu, ometi ei saa erakordsema leksika puhul läbi ka statistiliste manipulatsioonideta.
- Jäme sõim, kõva pejoratiiv:
lontrus, sigavitt, nolk, mölakas, raisk, laku perset, kalts, töllmokk, munninahk, türahiinlane, saast, kummipea, tükk higist liha, pask ~ pasane ~ pasandanud, türaväänaja, puristab alumiste mokkadega; Leningradi blokaadi raipeõgija on ainus, mille välja viskaksin. Esimeses pooles 6, teises 11, kokku 17.
- Sõbralik sõim, nõrgem pejoratiiv:
tola, ninatark, tembutaja, pabul, sigimatu novellikiibitseja, värsitaguja, peeretaja, loru, petis, punareis, pudrupea, sitaratas, tuiam, mammakoinija, tühi koht, luupainaja, kretiin, idioodi naeratus, sibi(sita?)vedaja, lehtsaba, varjukuju, lontkõrv, tümikas. Esimeses pooles 7, teises 16, kokku 23.
- Täis- ja poolterminid:
vägistaja, värdjas, kaltsakmigrant, nümfomaan, antikrist, matsipoiss, taskuvaras, onanist, narkomaan, lapuline, transvestiit, apostel, madal laup, masturbaator, suur sõnameister, kahjur, pisisuli, evangelist, homo, seniil, ehholaalik, apostaat, impotent = 23. Neid on esimeses pooles 9, teises 14.
Taganeva leksikonistiili koht hakkab niisiis alates ca N-tähest täituma sõimusõnade, eriti selle sõbralikuma alaliigiga, ja -terminitega.
- Omakujundeid ja -termineid:
langenud kauboi, tükiga sitta peos, tühikirjanik, habemega realismi rajaja, praak Kaama autotehasest, reeturteoreetik, parajusmeelne malts, tülikas känd, eluaegne klassik, seostub autokraanadega, väärt paari vene kondoome, luulelinikusse rüütatud ämbritäis hapukapsaid, sisselangenud katusega vare = 14 (ebatäielik).
- Laiduväärsed toimingud ja harjumused:
tõi eesti kirjandusse allakäigu ja ökitamise; ringleb lirvade seltskonnas; kaotas kümme rubla ära; taskuvaras ja väsimatu onanist; narkomaan; lõdva kummiga; kärnaseks joonud peeretaja; püüdnud rindadega lämmatada P. Beierit; lasi punase kärbse pähe panna; rusikas õieli; persekukkunud enesetapja; ameleb koertega, kirjutab Novodi pealt maha, himustab ja näpib võõrast; hakkas passiga jukerdama; ajab käsi püksi; idioodi naeratus, võlad; joob aga ei kannata kriitikat; ajas auto ära; lasi kassil soolikad välja, hõõrub ennast = 18 (ebatäielik). Nendest sain üsna palju nalja.
- Iluvead:
kuse hais, enneaegu kiila läinud, suured laiali hoidvad kõrvad, suu haiseb, rühihäired = 5. Sümpaatselt vähe ja vabad ka väiklusest, mis tunnistab autori humaansust.
- Loomaliigid:
ussike, emis, eesel (nende kolme teiseks parameetriks on telefoninumber), lehmik, Mära (hüüdnimi), kubemetäid, koerapoeg, lojus, looma jõud, metsaline, selgrootute tähtsaim esindaja, tõhk, skunks, raisamardikas, haisuelajas, muul, sigudik, ahvilõust, prügikala, hüdra = 20; kasutus on paari erandiga rahvalik.
- Patoloogia, füsioloogia
ja nende piirinähtused: üldiselt haige inimene; veritsev sammaspool; küürakas, astmaatik; kõõrdsilm; hullumeelne sadist; nutab omas klimakteeriumis; ühe munaga; impotent; samad paaristikku poliitiliste määratlustega - seegi on rahvalik tava: tervenes voodimärgamisest VSDTP II kongressi 80. juubeli eel; fashistlikule Itaaliale orienteerunud, hemorroidid, kohutavad valud; sotsialist, Kautsky lugemisest aru kaotanud; polüübid ninas .... Püsti Che Quevara; süfiliitik, jampsis midagi inimõigustest, demokraatiast; tosin fantoomrasedust, reetis kodumaa, kokku 9 + 6 = 15, mida pole palju, aga võime teksti värvindada tugev.
- Kasutades mõndagi muud meie pressile iseloomulikku, ei eputata võõrkeeltega: on vaid prantsuse keelest sans espoir ja merde, inglise keelest termini kaalu lost generation. Sellest tunneme ära tänapäeva missiooniteadliku eesti kirjaniku.
- Ei korda ennast. Värvikate keeleüksuste tiheda esinemuse ja vaba mõttejooksu efekti juures täheldame ometigi hoolikat sünonüümide vaheldamist, nt: skunks, tõhk ~ haisuelajas, onanist ~ masturbaator.
- Kordan, NB! ei ole nilbe (nagu mõnigi "läbi lillede" peenutseja). Aus sõim on midagi muud, ka puhastab teinekord õhku. Kirjanikud on üldiselt kena tsunft, humaanne rahvas. Aga küllalt ennasttäis. Sellepärast peab vahel keegi tulema ja ütlema, et kerige kõik sinna - vahel harva, 20 või ehk 10 aasta tagant.
- Vaimukus. Leidsin suure hulga niisuguseid tervenisti või osaliselt vaimukaid formuleeringuid, nagu: rauge valgustuskirjanik, naeruvääristanud kolhoosikorda ja iseennast; toodangut iseloomustab riiakus ja kommunism kitsamas mõttes;osales ratsakorpuse komandörina Nõukogude-Poola sõjas, elab saagist; kutsub rahvast barrikaadidele, tükiga sitta peos; ristitud matsipoiss; toetudes oma populaarsusele pleebsi hulgas rajab teed lohakusele iseseisvaks kunstiliigiks; värisevate jäsemetega lapuline; J. Varese ainus õpilane; sentimentaalne raisamardikas; odav jõupoliitik, edendanud mõistetamatut messianismi ja püüdnud rindadega lämmatada P. Beierit; laia ampluaaga pilastaja; ameleb koertega, kirjutab Novodi pealt maha; fashistlik vang, käib ja kolistab ahelatega; lasi kassil soolikad välja, orientalist. Maitsed võivad küll ka ses asjas suuresti erineda ja Kivisildnikul on ka magedusi (inimesena kalts, vormilt öökimaajav). Ometi arvan tänapäeva eesti kirjaniku kohta saavutuseks, kui ajab kellegi omaette lugeja igal leheküljel paar korda südamest naerma.
Kokku võttes määratleksin Kivisildniku oopuse kirjanduslikuks följetoniks, kuigi temas on ka paroodilisust ja ilukirjanduslikkust. Protsentides pakuksin tunde järgi: följetoni 50-51%, kaht teist à 24-25%.
Muhus 29. 5. 96 / Tallinnas 1. 6. 96