Albumid: Algus, Krügeri rahvuspark, Svaasimaa, St Lucia, Garden Route, Kaplinn
Meie reisi üheks eesmärgiks oli osavõtt viiepäevajooksust Big5-O. Võistlus toimus Mpumalanga maakonnas (tõlkes: «koht, kus päike tõuseb»), mis asub pealinnast Pretoriast idas Krügeri rahvuspargi vahetus läheduses. Osavõtjaid oli 12 riigist kokku 180, esindatud kõik suuremad o-riigid: Soome, Rootsi, Norra, Šveits, Läti, Eesti, Belgia, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, lisaks ka Brasiilia. Korraldajate ambitsioon on muuta võistlus traditsiooniks, mida korraldatakse iga kahe aasta tagant.
Nimetus ise — Big5-O — kätkeb endas viidet Aafrika kõige uhkematele ja võimsamatele loomadele, nn suurele viisikule: elevant, ninasarvik, pühvel, lõvi ja leopard, keda meil hilisema reisi jooksul õnnestus ka näha.
Võistluspaigad asusid üksteisest kaugel, mistõttu oli juba korraldajate eelnev soovitus broneerida kaks erinevat ööbimiskohta — üks Belfast-Dullstroomi piirkonda, teine Sabie kanti.
Maastik ise oli enamasti väga hea nähtavuse ja mõõdukate nõlvadega männimets, sekka ka natuke eukalüptimetsa. Järsud nõlvad puudusid, aga see-eest pikad lauged tõusud u 2000 m kõrgusel merepinnast olid päris rasked. Lõuna-Aafrikas praktiliselt ei ole looduslikku metsa, on ainult istutatud metsad, enamasti männi-, vähemal määral ka eukalüptimetsad. Pinnas oli üsna kivine. Lagedad alad olid kehvemini joostavad, sageli mitte «joostavad», enamasti kõrge rohu (või sõnajala või hiidokastega põldmarjadega) ja mätastega.
Kolm esimest võistlust toimusid u 2000 m kõrgusel, piirkonnas, mida kasutavad paljud kestvusalade sportlased talvise treeningupaigana. 4.–5. võistluspäev toimusid juba madalamal kõrgusel, kus ühtlasi oli soojem ja niiskem õhk, seetõttu ka malaariaohtlik ala. Stardis olid saadaval sääsetõrjevahendid, mida siis endale ohtralt peale pihustati. Lisaks pakuti stardis eurooplastele kui «eriti valgetele» päikesekaitsekreemi faktoriga 40, mis osutus ka tõeliselt vajalikuks, kuna meil kaasasolnud 30-faktoriga kreem jäi nõrgaks. Neljas osavõistlus Sabie-Klipkraalis oli oluliselt kehvema läbitavusega kui eelmised päevad. Kollane rohelise viirutusega ala kaardil, mida on päris palju ja mida alati vältida ei õnnestunud, oli pea läbimatu, näiteks üks kõrge ja tihe sõnajalatihnik, millest läbitungimine oli tõeline katsumus. Lisaks väga pikkade okastega kõrged põõsad — neid oli ka eelmistel päevadel, mille tõttu tuli mul (siin loe Marika) pea iga päev arstipunkti külastada.
Viimane, sprindivõistlus, toimus Nelspruiti Lowveld Botaanikaaias, mida iseloomustatakse kui subtroopilist paradiisi.
Tulemuste arvestamine toimus meile tavapärasest erinevalt: võitja aeg × 1000 / võistleja aeg. Seega, kõigil viiel võistluspäeval oli võrdne kaal ja arvesse läks neli paremat tulemust. Märkimist väärib ka asjaolu, et W45 jooksis sama rada M21A ja W20-ga ning W55 sama rada W21A ja M60-ga.
Ainuke probleemne koht korralduses olid tulemused. Neid lihtsalt ei tulnud ega tulnud. Võistluspäeval ei õnnestunud meil neid kunagi näha. Ka viimasel päeval tuli ettenähtust tund kauem autasustamist oodata. Lõplikke tulemusi nägime alles kodus.
Ühtegi looma, kaasa arvatud roomajat, võistluse ajal näha ei õnnestunud.
Stardime Tallinna lennujaamast Kopenhaagenisse kella 11 asemel kell 16:00. Edasine reis üle Frankfurdi kulges juba ilma tõrgeteta.
Johannesburgi jõudsime kell 10:10, s.o 1,5 tundi esialgsest plaanist hiljem. Sooja 23 °C. Järgnes asjaajamine autorendifirmas Europcar. Täna ja edasi kolm nädalat vaid tee vasakus servas. Õnneks on lennujaam linna servas ja pärast esimest auringi järgnes reis kiirteed R12 mööda juba üsna rahulikult Belfasti suunas. Esimesed muljed: kiirtee ääres vähe metsa, ilus künklik maastik, uskumatult kodune ja tsiviliseeritud, palju suuri tööstusettevõtteid. Kuna TomTom meie tegelikku sihtkohta, Lakenvlei Forest Lodge (võistluskeskus), ei tahtnud omaks võtta, siis esimese hooga sõitsime õigest teeristist mööda. Tasuks oli tutvus esimese neegriasundusega, kuhu poleks hästi tahtnud öömajale küll jääda. Seakari teepeal jalutamas ja vaesus igast maja uksest välja paistmas ning kohutavate aukudega asfalttee.
Võistluskeskusesse jõudmiseks tuli läbida 6 km väga kitsast kivisillutise ja rohkete lamavate politseinikega teed. Kuna meie rendiauto oli korraliku pagasiga varustatud, siis juba kolmanda «politseinikuga» kohtudes tegi auto üsna korraliku appikarje, mille peale avastasime auto korralikult tilkuvat. Õlileke? Pärast naiselikku lõhna-ekspertiisi siiski selgus, et tegemist on konditsioneeri saadustega. Kuna palavus oli korralik, siis ka see tilkuv veekogus oli muljetavaldav. Igaks juhuks tulime iga järgmise «pumpsi» juures autost välja. Seda teed pidime veel mitmeid kordi sõitma. Õnneks läks tee iga korraga laiemaks ja siledamaks. Ja kui ilusaid taimi, linde ja vaateid (mägiseid ja soiseid) selle tee äärest nägime.
Esimeseks öömajaks oli Dullstroomi linna servas asuv uus eramu nimega Sunset View. Meie käsutuses oli terve maja. Vaade, sh päikseloojang oli sealt tõeliselt ilus. Meie öömaja haljastus: kolm kaske ja kaks valget tüviroosi. Meie õnneks oli Dullstroom vastand Belfastile: väike, ilus ja armas. Dullstroom pidavat olema Lõuna-Aafrikas kõige kõrgemal asuv linn.
Eelmisel õhtul olime avastanud ehmatusega, et siinsetes poodides müüakse ainult lahustuvat kohvi. Omas ettenägelikkuses olime kaasa võtnud pudruhelbed, aga kohvi kaasa võtta ei taibanud. Kohe järgmisel hommikul alustasime aktiivset «kohvijahti» ning pärast mitmekordseid juhatusi leidsime ühes restoranis asuva kohvipoe, kus röstiti, jahvatati, ja segati väga mitmesuguseid kohvisegusid.
Väikse koha kohta haruldaselt rikkalik kellapood — pood oleks selle kohta isegi liiga vähe, pigem muuseum — seal oli tuhandeid eri suuruses kelli.
Kell 14:00 algavad esimese võistluspäeva stardid. Umbes kell 15:00 hakkas välgutama ja müristama, millele järgnes peagi korralik padukas koos rahega. Metsa all läks päris pimedaks, ja rahekord jäi maha.
Õhtul oli võistluskeskuses nn pasta-õhtusöök.
Kell 8:30 lahkusime öömajast, et jalgsi üle raudtee stardipaika minna. Seekordne stardipaik asub meie kodulinna keskuses. Ilm on juba päris korralikult soe. W45 rajast kulgeb pool linna tänavatel ja teine pool linnaäärses metsas.
Pärast võistlust sõidame Mpumalanga piirkonna kõrgeimat koske vaatama, milleks oli Elands River Falls (70 m kõrge). Kose juurde jõudmiseks pidime läbima vana raudteetunneli. Parklas pakkus ennast saatjaks kohalik must asjamees (selja peal kiri «Security»), kelle pakkumise ka vastu võtsime. Pärast tuli talle loomulikult tippi anda.
Liikluses ollakse väga sõbralikud: möödasõiduks minnakse tee serva ja abi eest tänatakse tuledega.
Ja teed on väga head, laiade reeservadega. Kiirteedel, tegelikult enamasti 2+1 tee, on lubatud 110 ja 120 km/tunnis, seda ka mägedes. Kiirusepiiranguid alla 60 km/h me ei kohanud kogu reisi jooksul, ka mitte teeremondi korral (seal oli enamasti 80 km/h). Seevastu on hulganisti «surnud politseinikke» ja ikka 3–4 kaupa, nt asulate alguses ja lõpus.
Mpumalanga piirkonna liiklussuhtluses on huvitav omapära: teeristidel on kõikides suundades stopp-märgid. Kui kõik on seisatanud, siis hakkab esimesena liikuma see, kes esimesena ristmikuni oli jõudnud. Keegi ei kasutanud suurema õigust.
Kolmas võistluspäev: W45 rada 5,8 km, 16 KP, 120 m tõusu, W55 rada 5,0 km, 15 KP, 80 m tõusu. Starti 1,8 km. Pärast jooksu alustame teekonda läbi Lydenburgi Sabie linna suunas, kus asub meie järgmine peatuskoht: Jock-Sabie Lodge [vt ka A/27, A/28].
2150 m kõrgusel uus korralik maantee, mida meie TomTommike ei tahtnud tunnistada sõidetava maanteena.
Pärast öömajas kiiret sisseseadmist stardime koskede retkele. Kuna Sabie kant on väga mägine, siis on seal palju koski. Esimeseks väljavalituks osutus 65 m kõrgune Mac Mac Falls ja teiseks Forest Falls (Metsakosk [vt ka A/23, A/24]). Viimase juurde jõudmiseks tuli meil kõigepealt üles leida koht, kus müüdi matkaraja skeeme, mis koseni viisid. Mingeid teeviitased polnud. Seejärel 7 km jalgsimatk läbi metsa [vt ka A/20, A/21].
Õhtul grillime õues liha. Kuna unustasime poest grillsütt osta, korjasime tulematerjaliks maja ümbert kuivanud lehti, oksi ja käbisid. Hiljem selgus, et sellega näitasime eht lõuna-aafrikalikku suhtumist. Ükski endast lugupidav Lõuna-Aafriklane nimelt ei grilli poesöega. Ikka ja ainult puuga! Enne magamaminekut käime välibasseinis ujumas. Õhk on meeldivalt soe õues söömiseks ja ujumiseks.
Stardipaik Sabiest 7 km kaugusel kauni järve ääres.
W45 rada 5,3 km, 16 KP, 140 m tõusu.
W45 võitja aeg 53:19.
Saima 3. aeg 1:07:56.
Marika 7. aeg 1:18:05.
Ene 9. aeg 1:33:36.
Ülle 3. ajaga 54:22 (võitja aeg 50:16).
Kell 12 stardime läbi Graskopi linna (vana kaevanduslinn) maailma suuruselt kolmandat kanjonit — Blyde River Canyonit imetlema [vt ka A/50, A/52]. Viimast peetakse üheks LAV loodusimeks. See on 25 km pikk ja kõige rohelisem maailma kanjonitest. Kanjoni serval vaatame Pinnacle Rocki ja peatume God's Window (Jumala aken) juures [vt ka A/35, A/36, A/37]. Suurim turismimagnet meie teekonnal on Bourke's Luck Potholes (Potiaugud [vt ka A/42, A/43, A/44, A/45, A/46, A/47, A/48, A/49]), mis on kummaliste kujudega kaljumoodustised ja peaks vist olema kanjoni algus.
Tagasiteel külastame piirkonna kõrgeimat juga Lisbon Fallsi oma 92 meetriga [vt ka A/54, A/55] ja vana kaevanduslinna Pilgrim's Resti.
Kell 5:45 äratus, ujumine, juba traditsiooniline puder moosiga.
Kell 7:00 stardime kirikukellade saatel Nelspruiti linna poole. Sealses botaanikaaias [vt ka A/62, A/63, A/64, A/65, A/66, A/67, A/68, A/69, A/70, A/71, A/72, A/73, A/74] on viimane võistlus ja sõita on 60 km.
Pärast võistlust, enne autasustamist teeme tiiru botaanikaaias. Ülle oli W55 esimene ja sai auhinnaks kohaliku veinipudeli. Saima oli W45 kolmas. Auhinnaks kommikarp. Jagati hulgaliselt loosiauhindu (mütse, sokke jm). Marika sai sokkide omanikuks.
Kell 13:20 stardime Krügeri rahvuspargi poole. Tee ääres on näha banaaniistandusi. Möödume oma teel mitmetest mustade linnadest-asulatest. Piirkond on LAV-i üks kriminaalsemaid.
LAV-s väga levinud sõiduviisiks on autokastis inimeste vedamine.
Jõuame Krügeri rahvusparki, mille pindala on 18 989 km² (u 40% Eesti pindalast). Krügeris elavad lisaks viiele suurele veel kaelkirjakud, jõehobud, impalad [vt ka K/03], gnuud, kudud, sebrad, metsikud koerad, gepardid, jne jne. Me nägime juba esimesel õhtul väga palju erinevaid loomaliike. Üllatuslikult jäi esimesel päeval nägemata kaelkirjak.
Pargis oleme otsekui loomaaias — ainult puuris oleme meie ja loomad elavad oma tavapärast elu. Lubatud maksimumkiirus on 50 km/h, kuid tegelikult kujunes meie keskmiseks kiiruseks 20–30 km/h, kuna suuremal kiirusel on raske loomi, eriti kaslasi, märgata. Kui spidomeetri näit kerkis 40 km/h, hõikas ikka keegi autost, et mis sa kihutad! Antiloobid ja ka elevandid jalutasid korduvalt meie ees teel. Autost välja tulla on rangelt keelatud. Kuni olete sõidukis, olete loomadele n-ö lihakonserv, aga puudub avaja. Kui astute välja, olete värske suutäis nobedaimate jalgade omanikule.
Kell 18:30 peame jõudma oma majutuskohta Satara Campi [vt ka K/27, K/28] — siis suletakse laagrite väravad. Väravate sulgemise koha pealt pidi seal üsna range kord valitsema, trahvid hilinemise eest on suured ja korduval hilinemisel võidakse järgmisse parki mitte sisse lasta.
Kell lähenes 18:30-le ja meie satume pikka autode rivvi. Kõik on aega kasutanud maksimaalselt ja suunduvad nüüd Satara Campi. Oma bangalote võtmed kätte saanud ja kohalikus poes tiiru teinud, on väljas juba täitsa pime. Taskulampide valgel käisime basseini otsimas, mis info järgi pidi seal olema. Pimedas jäi ta igatahes leidmata. Alles hommikul leidsime ta ühe aia seest üles, õnnetuseks oli ta suht väikene ja kloorine. Meie poolt jäi see puutumata. Kõik poed suleti ka siin kell 19:00, restoran oli vaid tunni kauem lahti. Seega midagi muud üle ei jää, kui väike kehakinnitus väikese veiniga ja magama.
Kell 3:00 äratus. Kiire kohv, et jõuda kell 3:45 algavale safarile. Esimene peatus on üsna safari algul teel oleva elevandi tagumiku taga. Peast käib läbi vallatu mõte, et mustal autojuhil on hea võimalus kütet kokku hoida. Lõpuks kergendab elevant oma keret, millest moodustus tee serva suur oja ja tee keskele väikest mõõtu heinasao suurune tahkem hunnik, vaatab üle õla ülbelt tagasi ja tümpsub tasapisi tee pealt ära ning meie saame oma teekonda jätkata. Valgeks läheb kell 5:00. Enne seda on savann täis valgeid-sinakaid silmapaare (peamiselt antiloobid, sebrad jt). Punakas-oranže läikivaid silmi, mis peaksid kuuluma kiskjatele, meil näha ei õnnestunud. Kuna eelmisel päeval oli meil olnud suur loomaõnn, siis safari ei suutnud meid eriliselt üllatada. Ainult kaelkirjakuid nägime safaril esmakordselt. Kell 7:15 oleme safarilt tagasi, kiire hommikueine ja teele.
Teel kohtume kohe suure ahvikarjaga. Paljud neist käpuli teel, et mekkida autode konditsioneeridest tilkunud vett. Tuletab meelde meie tegevust esimesel päeval pärast auto ja pumpsi kokkupuudet metsateel. Teel tuleb tagurdada elevandi eest, kellel loomulikult on suurema õigus tee peal käia (oleme näinud hoiatuspilti elevandi ja auto kokkusaamise tulemusest). Keerame peateelt tolmusele teele, kus näeme hiiglasuurt baobabi e ahvileivapuud. Päeva tippsündmuseks kujuneb kolme lõvi nägemine tee ääres, u 5 m kaugusel teest. Ja kui kiirelt sulgusid auto aknad, kui üks lõvidest püsti tõusis, et teisele poole puud uuesti puhkama heita.
Õhtuks jõuame järgmisse Krügeri rahvuspargi laagrisse Skukuza Campi. Majutus kahestes onnides nagu eelmiseski laagris.
Ärkame 5:30, juba ilma igasuguse äratuseta.
Meil on Aafrika suurtest ja vägevatest nägemata veel leopard. Vaikselt hakkasime juba leppima sellega, et leopardi vist näha ei õnnestu. Ilm on pilvealune ja meeldivalt soe, mitte liiga palav. Lahtisest autoaknast kostab sisse mõnusat linnulaulu. Võsa vahelt ilmutavad end kaks metsikut koera. Kahjuks varjavad nad end võsas. Üle tee lähevad nad alles siis, kui meie olime nende jälgimisest loobunud ja edasi sõitsime. Kõikjal on näha suuremaid ja väiksemaid termiitide pesi. Nägime tänu teiste abile puu all emalõvi. Päeva naelaks kujunes leopardi nägemine puu oksal mõnulemas, neli käppa ja saba alla rippumas. Pärast leopardi nägemist peateele jõudes ei olnud me kitsid infot möödasõitjatega jagamast.
Kell 12:45 lahkume Krügeri rahvuspargist. Tuleb taas õppida gaasi vajutama. Mõni tund hiljem, pärast tolliprotseduuride läbimist (elamuslik oli rendiauto deklareerimine piiril. See nõudis naistelt nutikust mootori, kere jm numbrite leidmisel ja ankeedil kajastamisel. Auto väljalaskeaastat me ei suutnudki dokumentidelt leida. Selle tuletasime ise) siseneme Svaasimaale, mis on omaette kuningriik LAV-i sees ja Mosambiigi piiril. Svaasimaa on tõeline neegri-kuningriik, kus kuningas on absoluutne monarh ning maa on kuulus oma rohelise künkliku looduse poolest. See on riik, kuhu väidetavalt tsivilisatsioon pole veel kohale jõudnud ning sõbralikud svaasi inimesed elavad oma traditsioonilisel viisil vanade kommete järgi.
Esmamulje Svaasimaast: väga vaene agraarmaa hajali asustusega. Paljudes kohtades on hoiatavaid liiklusmärke «lehmad teel». Svaasimaa piiril avastame, et mangod kasvavad puu otsas.
Sõidame läbi pealinna, Mbabane, liikluses ilmselt tööpäevajärgne tipptund, valgeid inimesi näeme ainult ühe. Kõik see kokku sisendab veidi kõhedust. Suur probleem on parkimiskoha leidmisega. Nii kui selle lõpuks leiame, on ka kerjus kohal. See on esimene ja ka viimane kord, kus kaks meist (Ülle ja Ene) jäävad autosse ja kaks (Marika ja Saima) lähevad toidupoodi. Autos olemine sarnaneb olukorrale Krügeri rahvuspargis, kus ei tohtinud autost välja tulla.
Autos olijad saavad lõbusa vaatepildi: neegrinaised on endale lisaks vihmavarjule pähe tõmmanud kilekotid kaitsmaks oma sirgendatud juukseid vihma eest. Sirged juuksed tunduvad väga moes olevat. Poeskäijad saavad näha kontrastset Svaasimaad: poekesed ja turg üsna primitiivsel tasemel ning nende vahel suur uhke parkimismajaga kaubanduskeskus kallite brändipoodide ja supermarketiga.
Öömaja on meil Ezulwini orus Lidwala Lodge'is kahestes tubades. Kuna olime pealinnast suhteliselt ärahirmutatud, tegime öömaja noore perenaisega juttu kohalike matkaradade turvalisuse teemal. Kaks päeva autosistumist lihtsalt nõudsid mingi matka ettevõtmist. Vastus oli: valges pole midagi karta.
Kell 7:00 stardime Milwane rahvusparki. Tegemist on väiksemat sorti rahvuspargiga, kus ei ole kiskjaid ja kus me saame matkata. Ilm on pärast öist vihma jälle päikseline ja soe. Ja järjest soojemaks läheb. Alustame kell 8:30 matka Execution Rocki tippu, mis on ümbritsevast alast 300 m kõrgemale tõusev kaljune tipp. Saame nautida ilusaid vaateid ümbruskonnale, pruunistada oma kehasid, nautida ilusat linnulaulu ja tunda häid lõhnu (sh eukalüpti oma). Eemalt kostab paavianide häälitsusi. Õnneks nad meie vastu huvi ei tunne. Matkal tuleb meil ronida redelit mööda üle kahe aia. Need hoiavad ilmselt ära meie kohtumised suuremate loomadega, keda me näeme enne ja pärast matka läbi auto akna. Pärast matka on meie valgetest sokkidest saanud punased sokid ja valgeks nad enam ei lähegi. Süüdlaseks punane liivane pinnas.
Ezulwini orus, mis on tuntud «kuningate oruna», on palju turistidele mõeldud objekte: kohalikud käsitööturud, küünlatehas, rahvuspark, jne. Külastame ühte käsitööturgu, kust Ülle, Ene ja Saima ostavad endale hõbedast ehted, millel kaunistuseks mustad kaelkirjaku sabajõhvid. Kohalikult turult ostsime mangosid, ananassi, virsikuid ja salatit. Seal kogesime ehtsat kauplemist.
Edasi jätkame oma teekonda Ezulwini orust läbi Svaasimaa lõuna suunas. Teed on võimsad selle vaesuse keskel. Sõidame läbi Manzini linnast, mis on ehtne neegrite linn, ja kuuldavasti ka veelgi ebaturvalisem kui varem nähtud Mbabane.
Lavumisa/Golela piiripunkti kaudu lahkume Svaasimaa Kuningriigist ning siseneme teistkordselt Lõuna-Aafrika Vabariiki, täpsemalt KwaZulu-Natali provintsi ehk Suulumaale. Suulumaa on muistsete vaprate sõdalaste suulude kodupaik. Ka suuludel on veel tänapäeval oma kuningas, kuid kuningas on neil rohkem sümboolne ning tegelikku võimu ei oma. Enne piiripunkti näeme veel ehtsaid neegrite elamisi: savist neljakandilised lameda katusega kuudid ja ümarad rookatusega majad. Mõlemad väga tillukesed. Piiripunktis ollakse üllatunud, et neli naist üksi reisivad, mis ei ole sellel reisil ei esimene ega ka viimane kord. Tundub, et ilma meesteta reisivad naised on siin haruldased. Tollitöötaja väidab, et eestlasi on siit varemgi läbi sõitnud. Meie kõrval järjekorras seisev tõmmu mees (koos valge naisega) tunneb huvi meie sihtkoha kauguse kohta ja soovitab meil pimedas mitte sõita. Tollis lastakse meil pagasiruum avada ja oh häda: puuvilju ei tohi Svaasist LAV-i tuua. Meil turult ostetud mangod kõige peal. Õnneks neid ei konfiskeeritud. Saime hoiatuse, et järgmine kord ei tohi neid enam tuua.
LAV-i jõudes läheb maantee veel paremaks, loodus tihedamaks ja lopsakamaks ning mangod tee ääres asenduvad ananassidega.
Meie järgmine sihtkoht on St Lucia linnake St Lucia Wetland Park (iSimangaliso) kaitsealal, kuhu jõuame pimedas, kell 19:24. Linna serval asuvast turvateenistusest saame öömaja võtme. Ees ootab meid mõnus omaette aia ja basseiniga eraldi sissekäiguga nelja magamistoa, kahe vannitoa, köögi ja suure elutoaga osa majast, Villa Mia No 1.
Hommikul kell 6:00 läheme täiesti vabatahtlikult joostes India ookeani otsima, mis peaks meie majast jääma 2,3 km kaugusele. Rand oli liivane ja suurte vahuste lainetega. Vaated fantastilised. Mere ääres oli mitmeid pikkade ritvadega kalamehi, kellest hoidsime esialgu eemale. Muidu oli rand inimtühi. Rannaliival jäid silma augud. Uurimisel osutusid need mingite krabiliste omadeks. Marika pidi rannaliival pilti tehes oma jalanõudest ilma jääma — üks meie jaoks ootamatu laine tahtis need kaasa haarata.
Kell 8:00 olime tagasi oma uues kodus. Pärast hommikukohvi ja -pudru manustamist võtsime ette šopingu kohalikus kaubanduses. Kell 16:00 läheme paadiretkele St Lucia järvele. Nägime ära lubatud jõehobud [vt ka L/15, L/16] ja krokodillid [vt ka L/13, L/14, L/11]. Veelindudest jäid meelde aafrika pelikanid, nn jeesuslind (kes kõndis vee peal), kingfisher (jäälind), kormoranid, erinevat liiki haigrud jt. Pärast paadiretke tegime linnas jalutuskäigu. Küll oli palju ilusaid puid: palmilisi, akaatsialisi, küpresse, viigipuid, laimipuid jm alles õitsvaid ja juba viljunuid. Mõned meile tuttavad toataimed. St Lucia on ilusate majade, aedadega ja parkidega väike armas linnake. Valgete linn, kus tumedanahalised käivad teenijateks. Elavad ilmselt linnast väljas. Mitmel korral nägime, kuidas nad muru niitsid, rehitsesid või kastsid, mille tulemusena oli see linn väga puhas, nagu ka kõik teised nähtud linnad. Samad sõnad maanteeäärte ja randade kohta — prügi, tühja taarat vm prahti ei hakanud kuskil silma.
Küll on siin maal palju jalakäijaid. Just maanteel. Tundub, et inimesed tulevad jalgsi varavalges oma külast tööle ja õhtul lähevad ka jalgsi tagasi. Jalgrattaid oli vähe näha.
Õhtu lõppes ananassi, virsiku ja mango söömisega ja šampuse joomisega välibasseinis.
Hommikul jälle jooksuga ookeani äärde.
Sõidame ühte suulukülla — Dumazulu Cultural Village, kus püütakse meile kõigepealt selgeks õpetada mõned suulukeelsed sõnad. Meenub vaid «jee boo», mis tähendab meiekeeli «jah». Seejärel tutvustatakse noolte tegemist ja teritamist, nahast kaitsekilpide valmistamist ja palju muud huvitavat suulude elust. Näiteks saame teada, et kohalik mees pidi naise eest välja käima 11 lehma. Saime ka teada, miks on külades nii palju hooneid ühel õuel: nimelt on esimene maja mehe elamu ja iga naise jaoks ehitab mees uue maja. Õhtul kutsub mees ühe naistest oma hütti, kus on kummalgi oma matt. Kui mees soovib naist enda juurde, tonksab ta teda kepiga, pärast läheb naine jälle oma mati peale tagasi.
Lõpuks esinevad kümme neegrit meile neljale valgele, kuna rohkem turiste sel kellaajal ei olnud. Annetuste tegemiseks toodi meie ette suur kann.
St Luciasse jõudes läheme taas ookeani äärde. Saima proovib päevitada, kuid edutult: päike vajub puude taha ja tugev tuul tekitab korraliku liivatormi. Ülle, Marika ja Ene lähevad mööda ookeani kallast matkama. Liivatorm on vastu keha nagu liivapaber, mis koorib meie pruunistunud kehasid. Liigume seekord randa mööda paremale. Sinna, kus krokodillidega veekogu ookeanile kõige lähemal. Kaldal jälle pikkade ritvadega kalapüüdjad. Nende käes pole me ühtegi kala näinud. Ise väidavad, et on mõned ikka saanud. Samas ega nad kastide sisu meile ei näita ka.
Õhtul teeb Saima meile sooja taimetoitlaste salatit, kuhu sai kõik külmikus olev ära kasutatud: porgand, paprika, sibul, suvikõrvits, salatilehed, tomat, oliivid, keedetud muna ja juust. Küll maitses hästi. Seejärel asjade pakkimine, kuna järgmisel päeval tuleb auto ära anda ja lennuki peale mina. Sellele omakorda järgnes pidulik õhtusöök punase šampuse (Viienda avenüü kuldne part), ananassi ja mangoga.
Kell 8:00 stardime Durbani suunas, kus peame ära andma oma sõiduki ja Port Elizabethi lendama. Asjad mahuvad õnneks autosse veel ära, kuigi nende pakiruumi mahutamine on algusest peale nõudnud osavust ja ka jõudu.
Umbes 60 km enne Durbanit tekivad tee äärde viidad ranna nimedega. Üks neist näiteks nimega Uhmlali Beach. Keerame kiirteelt kõrvalteele, et valida välja meile sobiv rand. Lõpuks leiamegi autole parkimiskoha tänava äärde ja endale mõnusa ranna koos toimiva rannavalvega. Ujumiseks ettenähtud rand on tähistatud lippudega (u 20 m laiune lõik). Nende vahelt välja minnes kutsutakse vilega eksinu korrale. Laine küllaltki suur. Loksume kahekaupa lainete sees. Tagasiminev laine viib endaga kaasa paraja suurusega kive, mis üksteise vastu lüües teevad parajat müra. Ujumiskohast veidi eemal muutub kiviklobin veel õige valjuks. Need kivid võivad jalgadega kokku puutudes ka parajat valu põhjustada. Mõni laine on nii tugev, et võib su pikali visata, ja rannale uhtuda sinna kuhu heaks arvab. 1,5–2 tundi ookeanivee nautimist ja jälle autosse, et õigeks ajaks King Shaka rahvusvahelisele lennuväljale jõuda. Lennujaam on alles viimastel aastatel oma praeguse väljanägemise saanud ja meie TomTom tahtis juhatada meid vanale lennuväljale. Õnneks eelteadmised ja suured viidad aitasid meid õigesse kohta.
Rendiautol tuleb paak veel bensiiniga täita. Viit näitab Dube Cityt, kuid seda linna alles ehitatakse. Teed kõik olemas. Isegi üks suur maja kohe valmimas, kuid bensiini veel ei saa. Peame sõitma 10 km edasi linna nimega Verulam, kus paagi bensiiniga täidetud saame.
Lendame South African Airlinesi lennukiga, kus 56-kohalises lennukis on vaid 15 reisijat. Lennuk stardib meiega ettenähtust 10 min varem. Meie suureks üllatuseks maandume juba tunni pärast. Plaani järgselt oleks lend pidanud kestma 1,5 tundi. Õnneks olime maandunud ikka Port Elizabethis. Linn on lennukist vaadates päris suur. Vaatamata lühikesele lennuajale toideti meid pardal korralikult kanaliha ja makaronidega + sai, juust ja kook, pluss veel vein jms soovi korral… ja see oli selle reisi «taevaveinidest» vaieldamatult parim.
Oleme jõudnud u 1000 km lõuna poole ja õhk kohe palju jahedam ja taimestik teistsugune. Väljas näitab 23 kraadi sooja, mis tundub jahedavõitu. Nii kui oleme Europcarist oma uue auto, milleks on tutikas BMW, kätte saanud, sõidame kohe ookeani äärde. Ookean on vaikne ja soe. Linna selles piirkonnas, mis jääb lennujaama ja ookeani vahele, on ühekordsed ühepereelamud ja mõned tootmishooned. Ei midagi erilist. Valgusfooris süttib punase tule järel kohe roheline. Ujuma läheme Bluewater Baysse. Seal on ujumiseks kaljudega ümbritsetud väike lahesopp, kus saab kohe päriselt ujuda. St ei pea liiva peal ootama, millal sind ära kastetakse. Ülle jätkab teokarpide kogumist. See haigus ilmnes tal juba St Lucias. Tegelikult nakatusid ka teised.
Rannast stardime mööda ookeani kallast kulgevat kiirteed mööda Grahamstowni linna, mis asub 130 km kaugusel Port Elizabethist. Näeme tee ääres aia sees sebrasid ja kaelkirjakuid. 40–50 km enne Grahamstowni muutub ilm vihmasemaks ja uduseks. Temperatuur langeb 17 kraadini. Kas see on ikka võimalik?
Grahamstown [vt ka G/002, G/005, G/006, G/007, G/004, G/008, G/009, G/010, G/011, G/012, G/013, G/014, G/015] on väga inglaslik linn, sh punasest tellisest majad. Siin näeme esimesi torniga kirikuid Aafrikas. Linnas on mitu kirikut ja ülikool. Aafrikat ei meenuta siin miski. Linnas ootavad meid Ülle tuttavad Anna ja Ron oma kahe lapsega. Nemad on ette valmistanud õhtusöögi: peremehe poolt metsast kütitud hüpikgaselli küpsetatud liha koos ingveri-kõrvitsa ja kartuliga. Peremees oli liha ise kaks tundi ahjus küpsetanud. Kõrvale hea valge vein.
Ron on 41-aastane tšehhi juurtega, kuid Lõuna-Aafrikas sündinud. Abikaasa Anna on sakslanna (bioloogiadoktor), kelle ema on Eesti juurtega. Lapsed: poeg Benjamin 5-aastane ja tütar Valerie 3-aastane.
Hommikul jalutuskäik (kuna Ülle ja Marika keelduvad asfaldi peal jooksmast) linnaga tutvumiseks. Leiame linnast botaanikaaia (nimeks on Eedeni aed). Käime läbi ka kohalikust toidupoest.
Sõidame koos Anna ja Roni ning lastega ookeani äärde pühapäeva veetma. Kahjuks on ilm pilvine. Päiksevõtmisest pole mõtet unistadagi. Kõik päiksekaitse kreemidki jäävad kaasa võtmata. Sõidame Kenton-on-Sea linna juures olevale Sunshine Coastile (Päiksepaiste rannikule [vt ka L/56, L/57, L/58, L/59, L/60, L/61, L/62, L/63, L/64, L/65]).
Randa jõudes üllatus-üllatus: päike on küll pilvetagune, kuid päevituse tekitab korraliku. Õnneks on meil krunt all. Päike läheb järjest intensiivsemaks. Ujuda on tore sügavas kaljudevahelises augus, kust laine aeg-ajalt vahutades üle tuiskab. Saima päevitab. Meie teised matkame mäe otsa, kust on fantastilised vaated ookeanile ja kaldal olevatele kivimoodustistele. Viimased on nagu avatud koopad. Kivimoodustistel pidid kõigil oma nimedki olema. Uhkeim neist kandis näiteks nime Tõllakivi.
Haidest tingitud inimeste surmasid pidi olema vähe. Rohkem pidi olema võimalik surma saada, kui kookospähkel kukub pähe (Anna).
Vees on näha koralle ja isegi snorgeldajaid. Rahvast liigub rannas mõõdukalt, mitte liiga palju.
Stardime kell 7:35. Taevas meie kohal on täiesti pilvitu. Eilsest rannas viibimisest on turjad hellad.
Siin niidetakse teeääri juba traktoriga, mitte kümme neegrit trimmeritega.
50–60 km enne Port Elizabethi jõudmist tekivad kiirtee äärde liivaluited. Samas toimub kiirtee laiendus, kus kõik tee-ehitajad on musta värvi. Kell 9:00 näitab termomeeter juba 26 kraadi sooja. 20 km enne linna jõudmist hakkab kiirtee kulgema juba mööda ookeani kallast. Ookeanilt paistab korraga viis suurt laeva. Linna servas palju tööstushooneid ja mõned eramute piirkonnad. Tähelepanu tõmbab liiklusmärk, millel on joonega läbi tõmmatud käsi. Tähendus ilmselt: hääletamise keeld.
Port Elizabethist lõuna poole sõites on näha täitsa palju suuri puid ja isegi metsi, mida teisel pool linna ei olnud. Märkame tee ääres silti «Van Stadens Wild Flower Reserve». Keerame teelt maha, seal on valida kahe jalutuskäigu vahel: forest walk ja river walk. Valime 4,5 km pikkuse metsaraja; matkarada kulgeb mööda jõe kaldaid, üles-alla. Näeme hulgaliselt eri liiki proteasid ja muid lilli. Tegelikult on suurem osa matkarajast lihtsalt üks vinge džungel. Metsikult kasvasid ka meil tõelist putitamist vajavad lobeeliad, muide kuiva kiuste [vt ka G/025, G/027, G/028, G/029, G/030, G/020]. Selle matkaraja tegid suhteliselt mõttetuks puude tüvedele kinnitatud nimesildid, sest puud ennast koos tema lehestikuga oli tihedas padrikus üsna raske näha. Meelde jäid neist nimedest metsik oliivipuu, kohvi-pirnipuu, forest nixon. Matkalt naastes näitab kraad 30,5.
Mõne aja pärast taas kiirteelt maha sõites satume ookeani ääres asuvasse linna nimega Jeffreys Bay. Meie unistuseks oli jõuda Paradise Beachile. Kahjuks ei olnud see paradiisiks meile, kuna puhus liialt tugev tuul, et ujuda ja päikest võtta. Tuul ja liiv siin maal = liivapaber. Edasi sõites jõuame San Francis Baysse, mis on rikkurite elurajoon. Kõik majad olid seal valged ja rookatustega. Ilmselt kohalik uusarenduse piirkond. Ühel majal lehvis Rootsi, teisel Suurbritannia lipp. Majade vahelt voolab läbi kanal, mille ääres olevatel majadel oma paadisillad. Leiame sealse ujumiskoha lahesopis, mis veidi tugevast tuulest varjatud. Ookean on ilus sini-roheline ja liivaluidetega.
Edasi sõites ilmuvad tee äärtesse põllud ja metsaga kaetud mäed.
Edasi jõuamegi Tsitsikamma looduskaitsealale. Looduskaitseala alguses teeme peatuse info saamiseks ja söömiseks. Sõidame üle Storms River 216 m kõrgusel olevat silda mööda. Kui oleme öömaja üle vaadanud, sõidame ookeaniäärsesse rahvusparki. Eelnevalt on meil informatsioon, et seal on plastikust tehtud matkarajad. Ja nii ongi. Kui ei oleks teadnud, võib-olla ei oleks märganudki. Välimuselt ja värvilt laudtee moodi. Alustame 1 km pikkuse matkaraja läbimisega, mis viis meid kahe rippsilla juurde. Kumbki 70 meetrit pikad üle kanjonite. Edasi avastasime aga veel pika tõusu mäkke, mille otsas õitsesid metsikud gladioolid ning avanes imeline vaade. Siin kasvasid mäeserval üksteise võidu kallad ja tomatid. Ja sealt läheb rada järjest edasi, kuni oleme märkamatult jõudnud juba poolele teele mäkke. Ilm on kohutavalt palav. Higi lausa pritsib igalt poolt. Vaatamata kõigele pressime mäe tippu välja. Kokku võttis see mäe vallutamine meil aega 2 tundi, sh kiire mäest allatulek kestis vaid 35 min. Kiirustamiseks oli ka põhjus: kohalik kauplus sulges oma uksed kell 18:00. Siin ilmnes muide meie jõuvarude erinevus. Saima ja Marika edestasid Enet ja Üllet oluliselt. Piltlikult nägi see välja nõnda: kui viimased mäest alla jõudsid, astusid Saima ja Marika külmade õlledega neile kaupluse uksel vastu. Nii head õlut kui see seal ei ole varem saanud. Lisaks saime all tõeliselt mõnusa ujumiselamuse. Siin oli olemas lahesopp, kus vesi läks kohe sügavaks. Sai kohe ujuda ja lainetel end kiigutada lasta. Lained olid küll suured, aga kiigutasid sind, mitte ei visanud hooga kuhugi.
Kohtasime siin ka esimest korda rock dassiet: looma, kes meenutas natuke hamstrit, kuigi oli märksa suurem [vt ka G/052, G/054], kuid kelle lähim sugulane pidavat tegelikult olema hoopis aafrika elevant.
Päike hakkas ilusasti loojuma, kui kella 19:00 paiku sõitma hakkasime. Ookeani ääres oli palju mõnusaid majutuskohti. Kuna oli soe ja mitte väga tuuline õhtu, siis oleks olnud seal väga mõnus päikseloojangut nautida. Meil oli nägemata aga majutuskoha lähedal olev 800-aastane lõuna-jalgjugapuu, kuid meie suureks kurvastuseks oli lõuna-jalgjugapuu suletud kell 18:00. Nördinutena läksime vaatama läheduses olevat 216 meetri kõrgusel Storms River kohal olevat silda, millest olime enne juba üle sõitnud.
Öömajaks oli meil eramu (Serenity Retreat) nelja magamistoa ja kokku kaheksa voodiga. Seega igaühel oma tuba + vannituba + dušš + WC ja lisaks hästi suur elutuba koos köögiga.
Äratus kell 6:00, stardime veidi enne kella 8 lõuna-jalgjugapuud vaatama. Puu on 36,6 m kõrge ja 8,5 m ümbermõõduga. Puu juurde viis 0,5 km laudtee. Teistele puudele on tutvustuseks nimesildid külge pandud, kuid puud jälle nii kõrged, et lehe kujustki ei saa ettekujutust.
Kell 8:35 on sooja 25 kraadi. Õhk on väga niiske ja palav. Maja perenaiselt kuulsime, et enne meie saabumist oli siinkandis oluliselt jahedam olnud.
Järgmine kõrvalepõige on Tenikwa Wildlife Awareness Centre. Marika suur unistus saab täidetud: näha gepardit; saime mitmesuguseid suuri kasse (kõrbeilves, serval, gepard) peaaegu käega katsuda [vt ka G/069, G/068, G/067, G/070, G/072, G/073]. Kohaliku poe ostsime ka tühjaks, kuna siin müüdi täiesti fantastilisi vasest käsitööehteid.
Kell 11–12 käime Plettenberg Bay linna servas ujumas. See on taas rikaste kuurort. Õnneks on rannas vetelpääste olemas. Lained on suured ja seda vees olemist ujumiseks nimetada tegelikult ei saa. Ootad vees seitsmendat lainet, mis su kaldale surub.
Edasi suundume Knysna linna, mis asub suure laguuni ääres. Meie majutuskoht Beauchamp Place asub otse National Route N2 ja Old Cape Roadi ääres. Tegemist on väga ilusa öömajaga jõe kaldal. Viimane on küll praegusel aastaajal täiesti kuiv. Väga vähe vett on ka suures laguunis endas. Linna sisse sõites on mäe otsas ilusa vaatega kohas tohutu suur neegriasundus oma onnide ja hurtsikutega. Sõidame laguuni äärt mööda laguuni keskel oleva saareni, et linnast ettekujutust saada. Seejärel vaatame üle öömaja. Sealt saame soovituse söögikoha osas. Soovitatakse ookeaniäärset restorani. Sõidame sinna juba tuttavat laguuniäärset teed mööda. Pärast lõunasööki sõidame linnast välja Buffalo Baysse (Pühvli laht), mis asub 15–20 km eemal. Seal matkame 1,5 tundi mägedes ja rannas [vt ka G/097, G/094, G/095]. Matkarada on mäele sisse raiutud, kuna taimestik on seal väga tihe. Rajalt kõrvale astuda ei ole võimalik. Rannas on uhked punasest kivist omapärased kaljud: püstiasetsevate kihtidena kivim. Ookean uhub välja elusaid tigusid koos teokarpidega, kaasa arvatud meripõied, ingl k bluebottles (sinised pudelid), mille puudutamine pidi põletavalt valus olema. Nad kujutavad endast täispuhutud sinist põit, millel on sinine saba taga. Kell 19:00 läksime ujuma. Kui enne oli olnud taevas pilves, siis ujumise ajal enne päikseloojangut tuli päike välja. Valged laineharjad hakkasid päikese käes särama ja sillerdama. Õhk 25 ja vesi umbes 20 kraadi soe. See ujumiskoht oli üks mõnusamaid, kuna lained ei ole suured ja rand ei lähe järsult sügavaks. Tormasime veest välja, et jõuda teisele poole kaldale päikseloojangut nautima ja pildistama [vt ka G/101, G/102, G/104]. Võtsime seda kui kompensatsiooni eelmise õhtu päikeseloojangust ilmajäämise eest. Päike loojus kell 19:30 ja pimedaks läks kell 20:00. See on tund aega hiljem kui LAV-i põhjaosas.
Majutuskohas käime õhtul basseinis ujumas. Märkasime pimedas basseini kohal kookospähkleid puu otsas. Meenus Annalt kuuldud jutt surma saamisest kookospähkli läbi. Tormasime basseinist igaks juhuks välja. Hommikul selgus, et puu otsas olid pähklite asemel hoopis linnupesad. Nii palju siis surmast Aafrika moodi.
Äratus kell 6:00, väike jalutuskäik koos sörkjooksuga. Hommikusöök hotellis. Kell 8:45 stardime George suunas, kuhu on 55 km. Väljas on juba 24 kraadi sooja. Ilm on uduvines. Mägine maastik jätkub. On nii eukalüpti- kui ka piiniametsi. George linna juurest keerame teelt N2 teele N12, mis viib meid üle mäeaheliku, et jõuda Breede jõe orgu.
Tee ääres jääb silma humalakasvatus. Pikad väädid on kinni seotud postidena. Põllu ääres on punase- ja valgeõielised põõsasroosid. Üle mägede sõidetud ja sooja 30 kraadi. Näeme tee ääres jälle puuviljalette, mida alates Port Elizabethist ei ole näinud. Olime neist juba puudust tundnud. Ostame kaheksa suurt ja mahlast virsikut (16 ZAR). Müüakse ka kuivatatud puuvilju ja pähkleid.
Tee ääres näeme suuremaid ja väiksemaid jaanalinnukarju aedikutes. Aiad ei ole eriti kõrged. Nad ju ei lenda. Lisaks neile on näha ka hobuseid, lehmi, lamba- ja kitsekarju. Kitsed on valged pruunide peade ja lontis kõrvadega. Taimestik kidur, maa kivine ja liivane. Taimestiku moodustavad rohupuhmad, mõned põõsad ja kaktused. Maastik on hästi värviline: punane, kollane, roheline, hall; maapind punaseks värvunud. Poolkõrb. Mobiililevi ei ole kellelgi.
Turistidel on võimalik külastada mitmeid jaanalinnukasvatusi. Meie valisime Oudtshoorni linna lähedal oleva Cango Ostrich Show Farmi. Seal saime teada, et isased on musta värvi ja emased hallid. Muna kaalub 700 g. Jaanalinnu maos pidi olema kruus, mis aitab toitu seedida. Jaanalinnu kõrgus on 2,40 m, kui pea välja sirutavad. Giid demonstreeris meile, kuidas jaanalind oma kaelale keeru peale keerab. Jaanalind pidi higistama ainult suu kaudu. Need olid neil lahti küll. Tiibade all ei ole neil sulgi. Seda saime tunda, kui proovisime neil seljas istuda. Marika ja Saima olid julged proovima ka jaanalinnu seljas ratsutamist. Kuna jaanalinnud on väga tugevad ja kiired, siis sõit väga pikalt ei kestnud. Looduses kaitsevad nad end ennekõike tugeva jalalöögiga. Jaanalind pidi olema suuteline jooksma kiirusega 70 km tunnis ja seda kuni 3 km järjest. Selles farmis oli jaanalinnupaar: emane 29 ja isane 37 aastat vana. Pidid ülivanad olema.
Oudtshoorni linnast 15 km edasi on suur koobaste süsteem Cango Grotte. Jõuame sinna kell 12:10. Kahjuks on sissepääs igal täistunnil ja me oleme sunnitud sellest vaatamisväärsusest loobuma, kuna järgmisse majutuskohta on meil veel pikk maa sõita. Mägede vahel orus sõites on sooja juba 38,5 kraadi. Tee ääres aedikus näeme kolme kaamelit.
Route 62 viinamarjakasvatuste piirkond. Ladismithi linnas tegime joogipeatuse: kohv, mahl, õlu.
Kuna tegemist on suure veinitööstuse piirkonnaga, siis tahtsime Ladismithi linnas ühega neist tutvuda. Kahjuks ei suutnud viitade järgi seda õiget kohta kohe leida. Käime kahes järgmises veinikeldris veine degusteerimas, millest üks oli Barrydale Cellar. Degusteerimine on siin kõikjal tasuta. Tavaliselt oleme viisakad ja ostame mõned pudelid.
Õhtusöögi võtame teeäärsest söögikohast, mida veinikeldri müüjanna soovitab. Koha nimeks eesti keelde tõlgituna on «Sitasitikas» (Dung Beetle Bar). Peremees on valge ja lahke motofänn, kes ise aeda kastab. Kuna õhk on palav, siis soovitab meile ka oma basseini kasutada. Piirdume siiski vaid söögi-joogiga.
Lõpuks näeme tee ääres ka viinamarjaistandusi. Pirni-, virsiku- jm aedu olime juba enne tähele pannud. Ja jälle näeme mägedes metsatulekahjut. Tulekahju on korralik. Tuld on näha ja paksu suitsu. Tuletõrjet ei paista kuskil. Õnneks suits maanteel nähtavust väga ei piira, kuna jääb tee kõrval olevasse orgu. Tulekahjusid on mägedes teisigi näha ja suitsulõhn hakkab juba autosse pressima. LAV-s ei pea autodel tuled päeval põlema, kuid suitsu tõttu on mõistlik need sisse lülitada. Siin-seal võib tee ääres isegi vastavaid liiklusmärkegi näha.
Virsikukastidega veoautosid on liikumas ja korjajad sõidutatakse traktorikastides töölt koju. Ülemused on kõikjal valged ja töötajad mustanahalised.
Öömaja on meil väikeses kaunis Montagu linnas nimega «Montagu 4 Seasons». Viimane on väga stiilne. Toas võtab meid vastu puuviljavaagen koos valge muskaadimaitselise hea veiniga. Bassein on seekord lausa mullidega. Jõime basseinis olles punast šampust ja mõnulesime seal üsna kaua. Magama jõudsime alles kell 21:45. Enne jõudsime linnas veel tunnise jalutuskäigu teha. Mägede vahel mitme kirikuga armas koloniaallinnake, mida rikkus ainult üks hiiglasuur puu, mis oli üleni iibiseid täis. Ega muud, aga nii suure linnukolooniaga kaasnes ka sama suur hais. Siiani oleme väga vähe näinud kasse. Selles linnas on neid uskumatult palju. Isegi meie majutuskoha omanikul on karvane eakas kass. Linnas jääb silma liiklusmärk, mis lausa hoiatab kasside liikumise eest tänaval.
Äratus kell 6:15. Kell 8:30 teele asudes on 24,5 kraadi sooja. Mäed vines. Robertsoni linnani on 23 km, kus külastame Robertson Wineryt, degusteerime veine, raha selle eest ei küsita, kuigi kaasa midagi ei osta. Degusteerisime muuhulgas ka alkoholivaba šampust ja šokolaadilisandiga vürtsikat veini. Veinid on LAV-s enamasti 14-kraadised. Kell 9:00 on kauplused linnas enamuses avatud, kuigi lahtioleku kohta silte silma kuskil ei jää. Külastame ka Graham Beck Wineryt, mis jätab meile kõige meeldivama üldmulje. Degusteerime ja ostame veini ka kaasa. Akna taga puu otsas linnupesad. Kohalik müüjanna tutvustab meile, et tegemist on kangurlinnuga (Cape Weaver). Isane lind pidi punuma emasele uhke pesa. Kui emasele pesa ei meeldi, siis lõhub ta selle ära ja isane lind teeb uue.
Kell 10:30 sooja 27 kraadi ja meie liigume Kaplinna poole. Linn pidi tihti udune olema, tingituna ookeanilt tuleva arktilise õhu ja mandrilt liikuva kuuma õhu kokkusaamisest. Mäed on ka praegu uduvines. Kaplinna jõudes sõidame läbi linna Laudmäe (Table Mountain) juurde, mille kõrval on Lõvipea (Lion's Head) mägi. Sõidame gondliga Laudmäe otsa. Laudmägi on platoo, mis kõrgub rohkem kui kilomeetri kõrgusele, ja kust avaneb võrratu vaade linnale ja ookeanile. Väidetavalt pidavat Laudmägi 360 päeva aastas pilve mattunud olema. Meile siis juhtus üks neist viiest päikesepaistelisest päevast. Aga järgmiseks hommikuks oli mägi tõesti kadunud: oli nii paks udu, et kui poleks teadnud, poleks uskunud, et seal üldse midagi on. Tegime mäe otsas pika matka. Nautisime sootaimestikku ja gladioolilaadseid oranži värvi lilli. Taevas muutub järjest selgemaks ja nähtavus paremaks. Enne laskuma hakkamist näeme juba ookeanis olevat saart, kus Nelson Mandelat vangis hoiti. Lõpuks ronime ka jalami alla, mis osutub 1,5-tunniseks katsumuseks mööda kive järsust kanjonist alla; kohati serpentiinid, mis on suht meeldivad, pole nii järsk; kohati on kivid rohkest kasutamisest libedaks lihvitud, nii et iga väärsamm võib osutuda saatuslikuks. Alla jõudes jalad tudisevad all. Kell 17:15 olime õnnelikena all tagasi. Saime aru, et olime teinud väga õige otsuse, et üles sõitsime. Paljud vastutulijad läksid mäe otsast päikeseloojangut vaatama. Laskumisel sai nii mõnigi paus tehtud kohalike taimede imetlemiseks. Meelde jäi tilliõisikuga taim, millel olid peterselli lehed ja lõhn, metsik pelargoon, väikeste siniste võõrasemalaadsete õitega okkaline põõsas.
Kuna olime mäest alla jõudes väga väsinud, siis läksime kohe ookeani ujuma. Vesi tundus esialgu jahe olevat. Tegemist oli nüüd esmakordselt Atlandi ookeaniga. Ujumine oli jälle rohkem lainetes möllamise moodi. Ookeani äärest Laudmäele vaadates avanes ootamatu vaatepilt: taevas oli täiesti selge ja üle mäe tuli paks valge pilvemassiiv. Pilvemassiivi olime märganud üle mäe tulevat juba mäelt laskumisel. Kuid nüüd oli see pilvemassiiv muutunud tohutult suureks.
Higi pealt maha saadud, läksime öömaja otsima, milleks on Greenmarket Place Apartment keskväljaku ääres, kus turg igal õhtul kokku pandi ja hommikul kella neljast jälle ülespanekut alustati. Korter on kahe magamistoa, elutoa, köögi ja kahe duširuumiga. Aknast avaneb vaade kirikule ja Laudmäele. Peseme ja läheme linna sööma. Kuna oleme vargustest ja neegritest väga ära hirmutatud, siis valime söögikohaks meie maja välisuksele kõige lähemal oleva söögikoha. Õnneks oli ta suhteliselt soodne ja piisavalt maitsva toiduga söögikoht. Söögile järgnes tutvus maja kümnendal korrusel, s.o katusel oleva basseiniga, kus avanes jälle vaade Laudmäele ja taevatähtedele.
Ärkasime kell 6:00, et kell 7:40 startida Hea Lootuse neemele. Ekslikult peetakse Hea Lootuse neeme India ja Atlandi ookeaneid eraldavaks ning ühtlasi Aafrika lõunapoolseimaks tipuks. Kõige lähem punkt lõunapoolusele sel mandril on tegelikult hoopis Nõelaneem, mis jääb samuti ühepäevase autoreisi kaugusele Kaplinnast. Sõita on 60 km. Hommikul ärgates annavad jalad märku eelmise päeva Laudmäe laskumisest. Ilm on nii udune, et täna ei ole enam mäge nähagi. Kas täna on siis see tavaline ilm? 12,5 km enne sihtkohta jõudmist peame lunastama rahvuspargi pääsmed. Piletikassas hoiatatakse meid, et tänase uduse ilmaga ei ole seal mitte midagi näha. Kas me ikka tahame pileteid osta? Kuna oleme maailma teise otsa tulnud, siis oleks väga kurb lasta ennast udust häirida ja mitte käia ära kohas, kust paistab India ookeani ja Atlandi ookeani ühinemiskoht. Nähtavus läheb pärast piletite ostmist veel hullemaks. Neeme tippu (Cape Point) jõudes on sealsed suveniiripoed veel suletud ja turiste samuti pole. Majaka juurde viiv raudtee küll töötab juba, kuid meie kasutame heal meelel matkamise võimalust. Valusad jalalihased vajavad venitamist. Neeme otsas on vana ajalooline majakas ja veidi eemal ka veel uus majakas. Näeme seal tuttavat rotilaadset looma (rock dassie, kaljudamaan), kaht erinevat liiki sisalikke ja kahte suurt emast paaviani. Mõlemal istusid pojad seljas. Kuna kõikjal olid hoiatavad sildid «Don't feed baboons», siis pelgasime neid veidi. Õnneks nad meist möödudes meie vastu huvi ei tundnud.
Hea Lootuse neemel oli turiste jube suurte bussidega ja palju. Väga külastatav koht ikkagi: Aafrika mandriosa kõige lõunapoolsem tipp. See oli ka esimene koht meie reisil, mis oli tõeline turistilõks. Mitte kaubanduse mõttes, aga siia toimusid lausa pensionäride palverännakud. Ikka mitme bussi kaupa: bussist maha, sildi juures grupipilt, 5 min aega ka ise mõne pildi klõpsimiseks, et ruttu bussi tagasi minna ja ruumi järgmistele teha. Uskumatu konveierturism. Meie ronime kaljudel ja naudime vaateid nii palju kui udu võimaldab. Õnneks on udu veidi taganenud ja üht-teist on juba näha. Kaldale uhutud mereadru meenutab suuri madusid. Neemelt lahkudes näeme rannas kivi peal hüljest (Cape fur seal, aafrika merikaru), kes meile pikalt poseeris. Üle tee nägime minemas kilpkonna, kes liikus suhteliselt kiiresti. Nii et loomade nägemise õnne oli meil tõesti palju.
Kui rahvuspargi värava juurde tagasi jõudsime, oli seal sama udune kui hommikul.
Tagasiteel peatume Simon's Towni juures, et külastada kohalikke pingviine (African Penguin, prillpingviin). Penguin viewing kujutas endast aiaga piiratud territooriumi rannas (Boulders Beach), kuhu oli ehitatud laudtee. Sellel teel jalutades oli võimalik jälgida pingviinide tegevust [vt ka C/59, C/61, C/62, C/63].
Seejärel lähme kõrvale randa ujuma ja avastame, et piletiraha oleks võinud kokku hoida, kuna pingviine jagub ka siia.
Rannas olevas restoranis sõime uhke mereandide lõuna. Kell 16:00 asume tagasiteele Kaplinna poole, tagasiteel on nähtavus oluliselt paranenud, nii et näeme maalilist Atlandi ookeani rannikut, mis hommikul oli nägemata jäänud. Kõrgemad mäetipud, millest üle sõidame, on siiski veel pilvede sees. Poolel teel tuleb päike pilve tagant välja ja temperatuur tõuseb 28 kraadini. Linna tagasi jõudnud, teeme kiire ringkäigu kaubandusse. Läheme Marikale uut kleiti ostma selle asemele, mille ta oli unustanud Montagu majutuskohta. Tegelikkus: Ene ostis kaks öösärki ja Ülle pluusi, Marika ei midagi. Kauplus suleti juba kell 18:00. Õnneks jõudsime enne kaupluse sulgemist veel oma toidutagavara täiendada.
Enne magama minekut käisime oma kümnenda korruse basseinis.
Kell 6:00 äratus ja asjade pakkimine. Sööme ja jälle pakime. Lõpuks premeerime end eduka pakkimise eest kümnenda korruse basseinis mõnulemise ja päevitamisega. Päike särab pilvitus taevas. Seekord leiame basseinist veealuse massaaži, millega ennast hellitada enne teele asumist. Kell 14:10 algav lend viib meid Kaplinnast Johannesburgi. Kell 21:30 algab lend Johannesburgist Londonisse.
22.01.2012 — Londonis võtab meid vastu tugev tuul ja 6 kraadi sooja ja õhtul kell 22:55 Tallinnas lumi ja 4 kraadi külma.
