EUROOPA PÕHJAPOOLSEIMA TIPU  – NORDKYN’i –  VALLUTAMISE LUGU

EELLUGU



Kuna suvistes sportlikes plaanides oli osavõtt augustikuus Lapimaal toimuvast 24h rogaini EM-st, siis hakkas mul peas idanema mote, et kui juba nii põhja sõita, siis võiks veelgi kaugemale minna. Ja viskasingi õhku (või siis netti) üles mõtte, et võiks ära käia ka Euroopa põhjapoolseimas punktis.. Variante oli 2:  turistilõksuna tuntud Nordkapp Mageroya saarel või tegelik mandril asuv tipp – Kinnarodden’i neem Nordkinn’i (Nordkyn) poolsaarel.
Mõttest haarati kinni ja ühises arutelus hakati õige kiirelt pooldama Nordkinni. Asi sai otsustatud ja eeltöö läkski selles suunas käima.
 Oli ette teada, et tippu jõudmine niisama lihtne pole. Lähim asustatud punkt on väike Mehamni nimeline asula, kust edasi tuleb  liikuda jalgsi täiesti inimtühjal ja mägisel teedeta maastikul - 24 km sinna ja 24 km tagasi. Paiga isoleeritusest kõneleb veel seegi fakt, et kuni 1989. aastani pääses Mehamni ainult meritsi või lennukiga, sest kohalik tee nr.894, mis ühendab Gamviki ja Mehamni teiste Nordkinni poolsaare asulatega, ei olnud ülejäänud Norraga ühenduses.

Kuigi netist leitud fotod panid kukalt kratsima  (asi ei tundunud just jalutuskäiguna linnapargis), mõtlesime siiski, et mis hull ekstreemsus see ikka on. 5-6 tundi kiiret kõndi tavalisest veidi raskemal maastikul ja kohal, pluss igasugu pildistamis- ja puhkepausid.
Kinnarodden’i vallutamine osutus aga oodatust tunduvalt raskemaks - see poolsaare osa on inimtühi ja igasuguste teedeta karm põhjamaine kivine maastik. Retk oli omamoodi tõsine ekstreemsus ja nagu hiljem selgus, ka mõningane ellujäämiskursus. Lisaks oli meil kõigil seljataga ka kahe päeva tagune 24-tunnine orienteerumisvõistlus, millest päris taastutud veel ei oldud.

LUGU ISE

17.augusti õhtul jõudsime Mehamni linnakesse, hankisime kohalikust kämpingust poolsaare topokaardi ja saime  ka mõningaid vihjeid teekonna läbimiseks. Julgestuseks oli kaasa võetud 2 GPS-i – üks kaarti näitav õrnakene, teine ilmastikukindel lihtsam aparaat.
Kaart  on aga selline, mis tahab harjumist. Mõõtkavaks 1:55000 ja kõrgusjoonte vahe 20m.


Looduses nähtavat rada sisuliselt ei eksisteeri, orienteeruda ja liikuda tuleb  teekonnale enamasti mägede tippudesse püstitatud väikeste kivipüramiidide ja kaardi abil. Kõrgeim mäetipp kaardil ulatub 328 m kõrgusele.
18.augustil kell 10:45 oli 6 hullu stardivalmis, ees ootamas 24+24 km tundmatust. Kuna eelinfo kohaselt poolsaare tipus 1 päevaga ära ei käi, panime seljakottidesse kaasa kõik vajaliku, et mägedes 2 päeva toime tulla. Oli tunda kuninglikku hõngu - 2004.a.suvel avasid selle “raja” ametlikult Gamviki kommuuni külastuse käigus Norra kroonprints Hakon ja kroonprintsess Mette-Marit.
Sooja oli stardihetkel umbes 8-10 kraadi ringis, taevas poolpilves ja puhus suhteliselt mõõdukas tuul.


Paari fotot tehes jäime Suleviga maha ülejäänud seltskonnast, kes ilma kaardita tormasid mööda lennujaama aiatagust kohe mäkke minema ja jäid siis poole tõusu peal seisma.

Sulev üritas küll  mulle kaarti pähe määrida, aga ma pomisesin midagi GPS-i tähtsusest ja topeltkontrollist ning hiilisin minema.
Muule rahvale järgi jõudes tegin ettepaneku siiski ühtse pundina kaardi järgi liikuda, et edaspidi kõik kenasti koos püsiksid.


Esimene tõus viis meid üle 100m kõrguse mäekese, sellele järgnes veidi tasast maad. Maastik oli küllaltki kergesti läbitav, kohati veidi soine, vahel ka kivine. Kaardi harjumatult suur mõõtkava ja uudne maastik tekitasid  hetkeks Sulevis kerge segaduse ja ka ise kaarti uurima trügides tundus, et olimegi kohe alguses umbes pool kilomeetrit vasakule ära kaldunud. Koukisin taskust GPS-i välja, sain oma arvamusele kinnituse ja suundusime õigele rajale tagasi. Karistuseks tuli ületada väike soine ala, mida muidu oleks saanud vältida. Sookesed on siin tänu maastiku ja aluspinna iseärasusetele madalad ja enamsti kive täis, nii et korraliku jalatsiga ja astumiskohta valides saab neid jalgu märjaks tegemata ületada.
Umbes 4 km pärast jõudsime esimese veidi laiema ojakese juurde, kus tuli ületuskohta otsima hakata, sest tahtsime jalad ka edaspidi kuivad hoida.
Oja saime kenasti ületatud ja õige pea tegime ühe järvekese kaldal väikese puhkepeatuse, olles läbinud  poolteise tunniga umbes 4,5 km.


Veest veel niipalju, et kogu poolsaar on täis väikseid järvekesi ja ojasid, mille vesi on nähtavasti puhtam kui Tallinna Vee oma. Seega joogivee varude pärast muret  tundma ei pidanud, ainult viimaseks 5 kilomeetriks tuli kaardipildi põhjal vesi pudeliga kaasa võtta.

Olime veel õndsas teadmatuses sellest, mis meid järgmise künka taga  ootas. Teadsime ainult seda, et algus pidi olema lihtsam ja edasi tuleb palju kive.


Ja neid kive tuli.
Alguses väiksemate kogumite, hiljem juba ruut- ja kuup-kilomeetrite kaupa.
Sellise kivivälja ületamine on vägagi väsitav. Kunagi ei tea ette, milline kivi on lahti ja loksub ning milline on kindel. Enamus kive on küllaltki teravate servadega ja lebavad sellise nurga all, et lihtsalt pole kohta, kuhu jalga panna.

Protsessor kõrvade vahel arvutas täisvõimsusel kivide kombinatsioone, kuhu järjest astuda, et mingilgi kiirusel edasi liikuda. Üha uute lummavate vaadete imetlemiseks tuli lihtsalt seisma jääda, sest kohe, kui pilgu maast tõstsid, võisid  hiljemalt viiendal sammul oma jalad murda. Korralikud matkasaapad, soovituslikult pahkluutoega, on sellisel maastikul hädavajalikud.
Kohati on kivide vahel ka veidi tasasemad ning enamasti samblikega kaetud alad, kus on mõnusam astuda. Kogu poolsaarel ei leidu ühtegi puud, ainult madalam taimestik ning üksikutes tuulevarjulisemates ja soojemates kohtades ka mõned madalamad põõsad.


Neli ja pool tundi hiljem tegime lõunapeatuse, olles läbinud umbes 8,5 km, mis on veidi üle kolmandiku ühe otsa teekonnast.


Hakkasin vaikselt arusaamisele jõudma, et sel päeval me seda neetud tippu ei valluta, aga hoidsin tolle mõtte igaks juhuks endale. Et see vähenegi allesjäänud optimism püsiks :o)
Togisin saapaninaga kellegi pabulad sambla pealt eemale ja kirusin, et kes see krt siin niimoodi p******s, kui äkki märkasin kaugemal mingit liikumist. Täitsa loogiline – Põhjmaa kõige loogilisem loom – põhjapõder. Mida nad siit kivikõrbest otsivad, ei tea, aga neid on siin liikvel päris palju. Nende elukate tõttu peab ka vähestes kivivabades kohtades (koht kust nad ninaesist leiavad!) jalge ette vaatama, kui ei taha sõna otses mõttes s*** sisse astuda.


Edasiliikumisel hakkas juba mõningane rutiin tekkima: kakerdasime kividel ja piinasime kaameraid. Vaated olid tõesti ilusad ja kõik tuli ju “purki” saada. Seni oli meil vedanud – netist loetud jutud totaalsest udust ja horisontaalsest vihmast polnud veel tõeks saanud. Ilm ja nähtavus olid suurepärased, ainult puhus küllaltki kõva tuul.


Kella 18-ks  jõudsime kohta, kus rada hargnes.Seega kolmveerand ühe otsa teekonnast oli läbitud. See teeb umbes 18 km 7 tunniga. Masendav. ”Ärge virisege Tallinna tänavate üle,” mõtlesin.
Vasakut haru mööda tulime järgmisel päeval tagasi (rajaäärne merelaht on ka fotol näha), sel hetkel aga täitsime veepudelid ja suundusime paremale poole üles 300 meetri kõrguse platoo peale.


Platoole tõusu lõpul pilku selja taha heites rabasin kohe fotoaparaadi järgi, sest viimase paari tunni teekond oli korraga näha – taamal paistev järv ja sellest välja voolav oja.


Olime ühel poolsaare kõrgematest punktidest.
Vaated oli loomulikult võimsad.


Pärast platoo ületamist tuli korraks laskuda alla orgu ja siis  le grande finale – põhjatipp!
Kell 19.30 oli põhjatipu kivipüramiid juba nägemisulatuses… aga kõik polnud nii lihtne.


Laskumine alla orgu oli seni läbituist üks hullemaid ja järsemaid.
Lisaks tundus, et edelast puhuv tuul võimendus sealpoolses oru otsas, mis moodustas nagu pudelikaela mägede vahelt puhuvale tuulele. Iilid olid kohati nii tugevad, et löid hinge kinni ning kividel tasakaalu hoidmine ja kukkumise vältimine oli paras akrobaatika.
Fotol tundub see laskumine miskipärast vähemalt 3x leebem kui tegelikult.


Jõudsime alla orgu ja pidasime maha väikese nõupidamise. Põhjus:
umbes 2,5-3 tunni pärast oli minemas pimedaks, tuul oli väga vali ja selle ajaga me tagasiteel kuhugi tuulevaiksesse kohta poleks jõudnud....
Nii otsustasime laskuda paremale, orust alla mere äärde, lootuses leida tuule eest varjulisem koht, kuhu telgid püstitada, ja jätta tipu vallutamine hommikuks. Ühtlasi mõtlesime Suleviga uurida, kas mäkke kivipüramiidi juurde ronimine on ainus võimalus tipp “ära vormistada” või äkki pääseb mööda rannikut veel kaugemale.
Kaardil asuv punane rist ongi see paik, kus otsustasime telgid püsti panna.


Sellest kohast on ka järgmine foto, kus on näha, et loodusjõud on kandnud veepiirist päris kaugele hulganisti igasugu risu – palke, kaubaaluseid, köiejuppe, katkisi poisid jne.


Telkimispaiga leidmine nõudis veidi aega, sest petlikult kena rohelise vaiba all olid igal pool kivid.

Seejärel üritasime  telki püsti panna… ja ürituseks see jäigi. Tuuleiilid olid niivõrd tugevad, et kahe mehega suutsime vaevu telki tugikaartest kinni hoida.
Ei päästnud ka kivide raskuseks kasutamine  telgi servades  – kogu kuppel oli ju ikkagi tuulte meelevallas. Tuuleiilid kas oleks viinud meie varjualuse endaga kaasa või murdnud telgikaared ära. Traavisime Suleviga mööda rannikut edasi-tagasi, lootuses leida mõnd veidi vaiksemat kohta, kasvõi kividel, aga sellist polnud. Tuuleiilid tulid 180 kraadi erinevatest suundadest ja oskasid isegi 3-4 meetri kõrguse kaljuseina taha pugeda. Ka sooja polnud teab mis palju, ehk kümne kraadi ringis ja ööseks võis arvata edasist langust. Hakkasime arusaamisele jõudma, et telgid on seekord kasutud ja tuli hakata ööbimiseks muid alternatiive otsima. Pähe tükkisid mingid mõtted siit eluga pääsemisest, kirikust ja kroonlühtrist…
Ei, jumal poleks aidanud,  tuli ise midagi ette võtta. Kõik sebisid ringi ja püüdsid ööbimiseks võimalikult parimat varianti välja mõelda. Üritati tuule kaitseks randa kantud puidust mingit tõket ehitada ja sinna taha kas või ainult magamiskotiga varju pugeda ehk ka  telgiriiet lisaks enda alla ja peale keerata. Vaatasin teiste toimetamisi pealt, juba kostus isegi rahulolevat mõminat, aga mulle ei tundunud ükski variant sobivat. Samas mul endal polnud veel ei ideed ega teostust.
Siis aga jäi mu pilk ühele kivile pidama ning mul tekkis mõte… enda arvatest väga hiilgav mõte, ja hakkasin tegutsema. Eks hommikul paistab, kellel parim lahendus oli. Rahmeldamine andis sooja ja tänu sellele ei pidanud külmatundega magamiskotti pugema. Ei jõudnud ära kiita oma ettenägelikkust, et muretsesin 3 päeva enne reisi  korraliku magamiskoti, kus ka mõningate miinuskraadidega  sai öösel korralikult välja magada.

Millised variandid siis aga öö möödasaatmiseks välja mõeldi?
Järgmised fotod on tehtud juba pimedas, kui kõigil oli oma “pesa” valmis.

Meie “Visad Vanurid” Eha ja Evi loodavad öö mööda saata ainult väikese kaljurahnu ja küllaltki tagasihoidliku tuuletõkke taga magamiskotis.


Guido ja Viire on oma suhteliselt hõreda tuuletõkke taha telgiriide alla pugenud, see peaks olema nii tuule- kui veekindel.
Juba parem, aga mulle tundus see ebapiisav. Hommikul selgus, et selline variant oli igati ok.


Sulevi korter mingisuguse tormiga rannale pekstud lömmis laevaosa taga, kuhu ta palkidest ja kividest ka väikese tuuletõkke improviseeris, tundus kõige haledam.


Enda ööbimispaigaga olin aga hommikul ülirahul, paremat poleks osanud antud tingimustes tahtagi. Nimelt tuli mul õhtul üht sirge servaga kivi vaadates mõte see kivi n.ö. nurgakivina ära kasutada. Tarisin mere poolt kaldale uhutud laudadest ja palkidest parimad jupid kohale ja ehitasin nendest tolle kivi kõrvale kolm tihedat seina. Väga kõrgeks polnud üheks ööks mõeldud ehitist ajada. Lühematest juppidest ja ühest eurolavast sättisin ka katuse pea kohale. Seega sai mu ehitis ka euromärgise! :o)
Aga ta oli ka seda väärt. Mu ühetoalises valitses täielik tuulevaikus, vaade oli merele ja kui hommikul räägiti, et öösel paar korda sadas, jäi mul üle ainult õlgu kehitada – mina ei tea midagi… katus, noh!


Hommikul käidi kordamööda mu elamist pildistamas ja Viire lubas, et kui mina seda ei tee, paneb ta selle foto ise kuhugi kinnisvaraportaali üles. Et kui Euroopa põhjapoolseim kinnisvara.
No pangu…  ärikas selline!
Igatahes, hommik oli kena, kõigil eluvaim sees ja Euroopa põhjatipp tahtis vallutamist. Kõigepealt uurisime, kas saab edasi liikuda ka piki rannikut või siis otse, ilma kaardil märgitud rajale naasmata, mäkke tõusta. Õige pea tõkestasid aga kaljuseinad ja nende vahel loksuvad lained meie tee ning Sulev otsustas ülespoole vaatama  minna, teadmata,  kas pääseb kohale.


Meie naispere pidas  seda tõusu liiga rängaks ja kuna kaart lubas oru poolt leebemat tõusu, pöördusime tagasi.
Nii oligi. Erinevalt kõrvalolevast mäest, kust eile sai mööda kive alla kakerdatud, oli tipumäe lõunapoolne külg päris tihedalt samblaga kaetud ja ronimine sujus päris hoogsalt.

19.augustil.2009 kell 10:52
jõudsimegi 237 meetri kõrgusele mäele – Euroopa põhjatippu.
Koordinaadid  71’07’46N ja 27’38’42E


Meie grupi vanim liige oli muide 58-aastane.  Tehke järgi, kui nii vanaks saate! ;o)

Peale tipu vallutust alustasime tagasiteed mööda juba tuttavat orgu. Vahepeal tekkis tunne, nagu oleks mõnel teisel planeedil, nii ebamaine tundus see paik.


Tagasitee sujus viperusteta, paar seika tekitasid  mööda kive turnimisele vahelduseks veidi elevust.
Olles alla mere äärde laskunud ja veidi üle poole kilomeetri kõndinud, jõudsime järsku… väikese majakese juurde!
Võimalik, et tegemist on kohalike kalurite ehitatud ööbimispaigaga vm. taolisega.


Toas laual lebas külalisteraamat, kuhu meil oli au teha esimene eestikeelne sissekanne. (Vähemalt kiiresti raamatut lapates  ei leidnud me teist sellist eest.)


Viimane kirje oli tehtud 10 päeva eest ning selles kiideti kohalikku loodust ja ilma, mis võimaldas rannas päevitada. Mis rannas? Kas neid kivihunnikuid peetakse rannaks? Imelikud inimesed…

Sulgesime enda järel ukse ja liikusime edasi, kuni jõudsime… liivarannani !
Ilus lai liivane rand, mille ümber kasvas lopsakas rohi ja mõned lilledki. Nagu oaas keset kõrbe!
Ainult vesi oli põhjamaiselt külmavõitu.


Peale rannalt sisemaale lahkumist saime liikuda vaevalt poolteist kilomeetrit, kui nägime kaugel eespool mingit kiiret liikumist. Jälle maailma kõige loogilisemad loomad. Ja nende taga jäi silma midagi selles piirkonnas täiesti ebaloogilist – kaks inimest! Samasugused hullud nagu meie, seljakotid seljas. Lähemalt nendega tutvuda  ei õnnestunud, kuna liikusime eri trajektoore pidi ning meie vahele jäi paar mägiojadest uuristatud väikest kanjonit.


35 tundi hiljem, 19.08.2009 kell 21:40 jõudsime tagasi stardikohta Mehamni lennujaama külje all. Missioon oli edukalt lõpetatud. Ees oli ootamas mägedest telefonitsi ette tellitud kuumaks köetud saun ja ööbimispaigaks soojad toad Mehamnis Nordic Safari kämpas. Mmmmmmõnus.

Järgmisel päeval uudistasime Mehamni linnakest, vaatsime veel veidi poolsaarel ringi…


… ning siis pöörasime oma ninad lõunasse ja lasime jalga.
Et võibolla veel kunagi siia tagasi tulla…