2004. a. olümpiaad Koreas

Eesti võistkond (vasakult paremale): Riho Taba, Aleksandr Morozenko, Dmitri Derkatš, Fjodor Novožilov, Siim Ainsaar, võistkonna giid. Pildilt puuduvad juhendajad Mihkel Kree ja Jaan Kalda

Tulemused:

1. Fjodor Novožilov 27,8 p, pronks
2. Siim Ainsaar 26,0, pronks p
3. Aleksandr Morozenko, 24,5 p, aukiri
4. Dmitri Derkatš 22,3 p, aukiri
5. Riho Taba 22,0 p, aukiri

Informatsiooniks: kuldmedali piir oli 39 p., hõbemedalil - 34 p., pronksmedalil - 25 p., aukirjal 18 p. Punktide kogusummalt oli Eesti (71 riigi seas) 25. kohal, Euroopa osas 10. ning põhjamaade arvestuses esimene.

Tulemustest aitab ülevaatlikuma pildi saada ning võrrelda varasemate aastatega eraldi diagramm.

15.-23. juulil 2003. toimus Pohangis (Korea) 35. rahvusvaheline füüsikaolümpiaad (RFO), millest võttis osa 332 võistlejat 71 riigist. Peale Jaapani ja Prantsusmaa lisandumist on nüüdsest esindatud kõik suuremad ja eeldatavalt hea üldharidustasemega riigid, edasine laienemine saab toimuda juba peamiselt Aafrika riikide arvel. Viimased kolm aastat on RFO-d toimunud Kaug-Idas: Indoneesias, Taivanil ja sedapuhku Koreas. Korralduslikust küljest on see andnud tugevasti tunda: rahvusvaheline olümpiaad on olnud riiklikult prioriteetne asi, mille korralduslik külg peab olema laitmatu (viie-tärni-hotellid, presidendi osavõtt avatseremooniast, ajagraafikust range kinnipidamine jms), igal juhul mitte kehvem kui naaberriigis tehtu. Ülesanded on olnud küll väga hästi ette valmistatud, kuid "kuivavõitu" — lahendajatelt ei nõuta mitte niivõrd loomingulist taibukust, kuivõrd tehnilise teostuse oskust ja kiirust Lootkem, et hispaanlased pakuvad meile tuleval aastal Salamancas vaheldust! Et seekordne olümpiaad oli (ilmselt eelarvelistel kaalutlustel) ühe päeva võrra lühem, kui tavaliselt, siis said nii võistlejad kui juhendajad tugevasti vatti. Eriti viimased, sest saabumise, lahkumise, avatseremoonia ja lõputseremoonia päevadest järele jäänud viie tööpäeva sisse pidid mahtuma nii teoreetilise kui eksperimentaalvooru ülesannete arutelu ja tõlkimine, tööde hindamine ning apellatsioonid (st oma ja korraldajate poolt antud hindepallide kooskõlastamine), lisaks veel mitmesugused ekskursioonid. Hindamine ja apellatsioonid olnuksid lihtsad siis, kui võistlejad poleks teinud kas mitte midagi või oleks teinud kõike saja-protsendiliselt; Eesti juhendajad on aga harilikult saanud täiskoormuse, sest meie tublid ja hakkajad poisid on lahendanud kõiki ülesandeid, paraku mitte veatult... Eesti võistkond oli sedapuhku väga ühtlase tugevusega, see kajastus ka tulemustes. Hõbe ja kuld jäi küll nägemata, kuid esmakordselt (13 aasta jooksul) mahtusid kõik viis võistlejat edetabeli esimese poole sisse. Enamike rahvusvaheliste olümpiaadide puhul tähendanuks esimese poole sisse mahtumine vähemasti pronksmedalit — paraku mitte füüsikas! Ilmselt oleks mõistlik RFO medalijagamissüsteem muuta sarnasemaks nt rahvusvahelise matemaatika olümpiaadi süsteemiga, kuid nn rahvusvaheline kogu (mis hõlmab osalevate riikide juhendajaid) heterogeensuse tõttu on 2/3 poolthäälte kättesaamine väga raske.
Lisaks põhivõistlusele korraldati nn loomingulisuse võistlus, kus tuli etteantud vahenditest (teatud arv piklikke ja ümmargusi õhupalle, teipi, niiti, liimi jms) koostada seadeldis, mis kukuks võimalikult suure massi juures 15 meetri kõrguselt võimalikult kaua alla. Meie võistkond sai väga tubli 5. koha. Kui neil poleks kaks õhupalli kogemata katki läinud, siis olnuks ka esikoht (ja digikaamerad auhindadeks) üsna reaalne. Meie poiste seadeldis tekitas üldist elevust, sest ei mahtunud kaalu peale ära, kaalumiseks tuli see ära lammutada. Pildil: Riho annab lennumasinale viimast lihvi.


XXXV Rahvusvahelise Olümpiaadi kodulehele Koreas
RFO-de koduleheküljele Kommentaari saatmine